2008-2009. a on toonud kaasa muudatusi eurotoetuste kasutamisel nii Euroopa Liidu tasandil tervikuna (seega kõikide riikide jaoks) kui ka Eesti enda algatusel. Ka 2010. a jõustuvad muudatused õigusaktides, mis vähendavad liikmesriikide ja toetuse saajate halduskoormust struktuurivahendite kasutamisel.

OLULISEMAD MUUDATUSED:

1.  Nii EL tasandil kui ka siseriiklikult on lihtsustatud projektist tulu teenimise korda, mille tulemusena vabastati paljud projektid väga ulatuslikust finantsanalüüsi kohustusest EK metoodika alusel. Toetuse kasutamise tulemusena saadud tulu üle ei pea arvestust pidama alla 1 miljoni euro kogumaksumusega Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Ühtekuuluvusfondist rahastatud projektid,  mille vara abil pakutava teenuse või toote tarbimise eest enamik tarbijatest tasu ei maksa või mille puhul on tegu vara rekonstrueerimise või remonttöödega. Euroopa Sotsiaalfondist rahastatud projektid võivad saada laekumisi projekti raames ette nähtud omafinantseeringu summa ulatuses kui see on projekti eesmärkide seisukohast põhjendatud ja kajastatud taotluses, otsuses või programmis. Probleem seisnes eeskätt selles, et enamus taotlejatest ei oleks olnud suutelised seda finantsanalüüsi ilma konsultantide abita tegema, samuti oleks enamus rakendusüksused suutnud seda kõrvalise abita kontrollida. Lisaks oli see väga suur halduskoormus projektide jaoks, kus puhastulu teke oli juba algselt väga ebatõenäoline. Muudatus võimaldab riigil paindlikumalt läheneda väikestele projektidele, mille eeldatav tulusus ei ole väga suur. Tegemist ei ole niivõrd halduskulude vähendamisega, kuivõrd nende olulise kasvu vältimisega.

Muudatused kajastuvad siseriiklikus nn abikõlblikkuse määruses (millega saab tutvuda siin).

2. Nii EL tasandil kui ka siseriiklikult on muudetud ka kulude hüvitamise põhimõtteid. Eesti riigi ja toetuse saajate halduskoormuse vähendamiseks on loodud võimalus hüvitada kulusid lihtsustatud korras, ilma kuludokumendipõhise tõenduseta ehk ühtse määra, standardiseeritud ühikuhindade ja kindlasummaliste maksete alusel. Tänaseks on kõige suuremat kasutust leidnud kulude hüvitamine standardiseeritud ühikuhindade alusel, mille kohaselt meetme lõikes võib sätestada teatud tegevuste kogumile ühtne maksumus ning edaspidi hüvitatakse toetuse saaja kulud kehtestatud ühikuhinna, mitte kuludokumentide alusel. Järgmise sammuna on mõnede meetmete raames plaanis projektide üldkulusid hüvitama hakata ühtse määra ehk kindlaks määratud protsendi alusel projekti kogumaksumusest. Pikas perspektiivis on tegu väga olulise muudatusega, sest iga kulu ei pea dokumentide abil tõendama. See tähendab, et väheneb aruandluse, kontrolli ja kuludokumentide säilitamise kohustusega kaasnev koormus. Nii toetuse saaja kui riik saavad vabastada ressursse tegelemaks projekti sisulise elluviimisega ning pöörata põhitähelepanu raha efektiivsele kasutamisele.

Muudatused kajastuvad siseriiklikus nn abikõlblikkuse määruses (millega saab tutvuda siin).

3. Riigikogu kiitis 10. juunil 2009. a heaks struktuuritoetuse seaduse muudatused, mille peamiseks eesmärgiks on võimaldada toetuse saajatele ulatuslikumaid ettemakseid, et kulusid ei peaks omavahenditest täies mahus ära tegema enne toetuse laekumist. Eeskätt tulenes vajadus sellisteks muudatusteks asjaolust, et seonduvalt finantskriisiga muutus pangalaenude saamine projektide lühiajaliseks rahastamiseks oluliselt varasemast raskemaks. Seetõttu on toetuse väljamaksete tegemine muudetud paindlikumaks ning loodud võimalus teha väljamakseid otse töövõtjale, liisinguandjale ja faktooringuandjale, maksta struktuuritoetus välja toetuse saaja poolt osaliselt tasutud kuludokumentide alusel või anda prognoosi alusel ettemakseid. Lisaks eelnimetatule võimaldatakse struktuuritoetuse saajal esitada väljamakse teostamiseks ka koostööpartnerite poolt makstud arveid.

Ettemakse saamise ja kasutamise võimalused varieeruvad meetmeti ning erinevate toetuse saajate rühmade lõikes, seega tasub ettemaksega seotud küsimuste tekkimisel uurida vastava meetme tingimusi või võtta ühendust rakendusüksusega.

Täiendatud STS jõustus 1. juulist 2009, kehtiva seadusega on võimalik tutvuda siin .

Seadust on täpsustatud Rahandusministri määrusega "Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse väljamaksmise tingimused ja kord” (allkirjastatud 20. juulil 2009), millega saab tutvuda siin.

 4. 2010. a. teises kvartalis on jõustumas struktuuritoetuse seaduse muudatus, millega muudetakse toetusest soetatud vara säilitamisega seotud reegleid, mis omakorda toetuse saajate jaoks tähendab suuremat selgust oma kohustuste osas. Muudatuse kohaselt peavad väikese ja keskmise suurusega ettevõtted toetusest soetatud vara sihtotstarbeliselt kasutama ja säilitama senise viie aasta asemel kolm aastat alates projekti lõppemisest. Ka ei kuulu uue korra kohaselt säilitamisele enam kogu toetusest soetatud vara.

5. 2010. a I poolaasta jooksul jõustuva Euroopa Nõukogu üldregulatsiooni muudatuste tulemusena tõstetakse keskkonnasektori suurprojektide piirmäära 25 miljonilt eurolt 50 miljoni euroni. Selle tulemusena jääb kehtima üks suurprojektide piirmäär sõltumata projekti tüübist ning kiireneb paljude väiksemamahuliste keskkonnaprojektide elluviimine. 

Lisaks ülaltoodud muudatustele on toimunud edasiminekud, mida ei saa küll pidada otseselt lihtsustamiseks, kuid mis aitavad kaasa majanduse kiiremale toibumisele ja eurotoetuste tõhusamale kasutamisele: 

1. Liikmesriigid said 2009. a. suurema ettemakse, kui oli algselt planeeritud – Eesti sai ettemaksena üle 704 miljoni krooni rohkem, kui esialgu oli ette nähtud. Selle raha arvelt saab riik paindlikumalt teha projektidele väljamakseid (sh ettemakseid) toetuse saajatele ilma, et selle tõttu kannataks ajutiselt rahavaeguses mõni teine riigieelarvest toetatav valdkond.

2. Liikmesriikidel on alates kevadest 2009. a võimalik deklareerida veel Euroopa Komisjoni poolt heakskiitmata suurprojektide kulusid ning need kulud hüvitatakse. See võimaldab riikidel saada kiiresti raha suurprojektidele (üle 50 miljoni euro suurused projektid) väljamakstud summade hüvitamiseks. Sisuliselt võimaldab see ka projektidega kiiremini alustada ning toetuse saajatel raha kiiremini kätte saada.

3. On võimalik, et leevendatakse riikidele antud raha kasutamise tähtaegu, sest mõnedel riikidel (Eestil küll mitte) on olnud raskusi raha kasutamisega tulenevalt sellest, et toetuse saajatel on majandussurutise tingimustes järjest raskem projekte ellu viia ning kaasrahastamist leida.

Rahandusministeerium on andnud ministeeriumidele ka järgmised soovitused euroraha kasutamise kiirendamiseks:

1. Soovitame avatud taotlemise korral taotlusvoorude 2009-2010. a eelarvete mahtu suurendada perioodi viimaste aastate arvelt. Seda eeskätt meetmetes, kus ei ole ette näha muudatusi (rakenduskavade täiendavate hindamiste järgselt) ja eeldatavasti on suur huvi taotlemise vastu ning on olemas ka kaasfinantseerimise võimekus.

2. Soovitame lubada kulude (osalist) hüvitamist tagantjärele - st korda, kus abikõlblikkuse periood algab varem kui taotluse esitamise/toetuse rahuldamise otsuse kuupäev ehk toetada on võimalik tegevusi, millega alustati juba enne taotluse esitamist/toetuse rahuldamise otsuse tegemist. Riigiabiprojektide puhul seavad piirangud riigiabi reeglid.

3. Soovitame toetuse saajatel, eriti investeeringute kavade puhul, alustada hangete ettevalmistamisega ning võimalusel ka hangete läbiviimisega enne taotluse rahuldamise otsuse vormistamist. Siinjuures on oluline teha hankedokumentidesse märge, mille kohaselt võib jätta lepingu sõlmimata kui toetust ei saada.

4. Taotluste menetlemise protseduurid peaks olema võimalikult kiired ja lihtsad (nt projektide hindamiseks kuluv maksimaalne aeg ei tohiks ületada 3 kuud). Soovitame võimalusel kasutada rohkem nn jooksvat taotlemist eeldusel, et on võimalik määratleda korrektsed (miinimum) vastavuskriteeriumid.

5. Võimaldamaks raha kiiresti tagasi saada nendelt toetuse saajatelt, kes siiski otsustavad projekti mitte rakendada või lükata selle teostamise edasi, soovitame kõikide meetmete puhul seada tähtaeg projekti rakendamisega alustamisele (nt 6 kuud esimese lepingu sõlmimiseni, esimene väljamaksetaotlus esitatud jne). Selliselt oleks võimalik vahendeid tagasi ringlusesse suunata.

6. Kõik investeeringute kavad on soovitatav teha kohe lisanimekirjaga. Sellisel juhul on põhinimekirjas olevate projektide luhtumise või hindade odavnemise (ja vahendite vabanemise) korral võimalik vahendeid kiiresti suunata järgnevatesse projektidesse (siin tuleb loomulikult arvestada reeglitega mis on kinnitatud meetme määrustes). Ühe variandina soovitame kaaluda selliste nimekirjade koostamist, kus projektid ei ole seatud eelistusjärjekorda, vaid lähevad rahastamisele vastavalt nende valmisolekule, eeldusel, et tegemist on siiski kõigi kriteeriumidega kooskõlas olevate projektidega.

7. Soovitame projektide valikul arvestada ühe kriteeriumina taotleja suutlikkust projekt kohe käivitada ning anda eelis juba rakendatavatele või täielikult rakendamiseks valmis olevatele projektidele.

8. Soovitame (riigiabi) projektidele anda toetust maksimaalse võimaliku määraga seal, kus seda juba ei tehta. Oluline on siiski jälgida, et kokkuvõttes tagatakse rakenduskavade tasandil minimaalne kaasfinantseering.

9. Soovitame juba rakendamisel olevate suurprojektide korral teha siseriiklikud otsused enne Euroopa Komisjoni heakskiitu eesmärgiga võimaldada kulusid struktuurivahenditest hüvitada. Eesmärgiks on vähendada riski, et projektid ei ole suutelised projekte finantseerima omavahenditest. Kulud on juba abikõlblikud tingimusel, et projekt sobib Euroopa Komisjonile.